Meeldetuletus

 If your dreams don't scare you, they are too small.

Sa peadki hirmul olema. Järelikult Sa oled õigel teel.

Ajakirjanikutöö plussid ja miinused

Tänaseks olen ma töötanud ajakirjanikuna umbes poolteist aastat. Võib kindlalt öelda, et treening on olnud intensiivne ning olen selle aja jooksul väga palju õppinud. Sealjuures olen ka inimesena ise palju muutunud ja arenenud.

-Kas sulle meeldib ajakirjanikuna töötada või sa pigem ei tahaks seda teha?
-Jah.

Umbes selline näeks välja vestlus, kui keegi mu ameti kohta küsiks. Mul on ajakirjandusega love-and-hate-relationship. Mõnel päeval tunnen, et mulle väga meeldib mu töö, kuid mõnel teisel päeval tunnen vastupidiseid emotsioone.

Mina eksisin ajakirjandusmaailma täiesti juhuslikult, piltlikult öeldes lihtsalt koperdasin selle otsa. Seega ei ole mul all hariduslikku põhja, mis oleks mulle andnud näiteks kolme aastat analüüsimiseks, kas see on minu amet. Kui mulle pakkumine tehti, pidin otsustama kiirelt. Mõtlemisaega ei jäänud. Tegelikult ei jäänud mulle isegi proovimisaega, minuga tehti kohe tähtajatu leping täiskoormusega kohale.

Nagu ikka, hästi paljude asjadega elus on nii, et need ei ole üheselt ainult head või halvad. Panin kirja, mis mulle mu töö juures meeldib, ja mis närvi ajab.


Plussid

1. Ajakirjanikutöö on väga hariv ja avardab tohutult silmaringi
Ma olen selle pooleteist aastaga õppinud rohkem kui terve oma elu jooksul. Kolm aastat ülikoolis on midagi täiesti muud selle kõrval. Piltlikult öeldes alustab ajakirjanik iga hommik nullist ja hakkab uudist kirjutades end uue teemaga kurssi viima. Loomulikult kajastatavad teemad korduvad, kuid samal ajal kinnistab see kogu aeg minu teadmiste pagasit. Kuna ma olen tarbijakülje toimetaja, olen saanud ka väga palju uusi ja huvitavaid teadmisi just selles valdkonnas.
Inimeselt saab ära võtta maja, auto või raha. Haridus, intelligents ja teadmised on aga miski, mida mitte keegi ei saa sult ära võtta. Kõige parem on veel see, et tarkust saab tulla ainult juurde. Kas pole mitte lahe töötada ametil, kus sa saad kogu aeg targemaks?

2. Ajakirjanikutöö viib lahedatesse kohtadesse ja tutvustab põnevaid inimesi
Kuna ma töötan maakonnaajalehes, siis kindlasti ei puutu ma nii palju huvitavate sündmuste ja inimestega kokku kui näiteks suuremate väljaannete töötajad. Kuid sellegipoolest. It has been a great journey. Ma olen saanud käia kajastamas külapidusid, vimplite jagamisi, koogisöömisi, saanud käia festivalidel, kontsertidel ja igasugustel muudel lahedatel üritustel. Sealjuures kohtunud ka huvitavate inimestega. Mitte kunagi ei lähe meelest ära, kuidas Kaja Kallas helistas pärast lühikest kohtumist tagasi, et ma veel uudisesse juurde kirjutaksin, milline tont Indrek Tarand on. Või see, kui ma sain teha loo aasta isast, kes elab Mulgimaal. Või arvukad toredad intervjuud Ugala lavastajate ja näitlejatega.

3. Ajalehes töötades saab kirjutada kõigest, millest hing ihaldab
Loomulikult tuleb uudiseid ka kirjutada - see on põhiline - kuid samal ajal saab uurida igasuguseid muid teemasid, mis vähegi huvi pakuvad. Kui ma peaksin oma tööd iseloomustama ühe lausega, võiks öelda, et "See on töö, kus sa saad kirjutada absoluutselt kõigest, millest soovid." Majandus, kultuur, poliitika, keskkond, imelikud eksperimendid, testid... Võta ainult kätte ja kirjuta. Täpselt samamoodi on võimalik kirjutada arvamuslugusid, kui näiteks mõni aktuaalne teema on hingel või vajab läbi vaidlemist.

4. Ajakirjanikuna saad olla mingite huvigruppide jaoks kasulik
See on üks punkt, mis mulle väga oma töö juures meeldib. Kolkaajakirjanikuna töötades kirjutan palju sellistest asjadest, mida ei ole mõtet lugeda inimesel, kes ei ela Viljandimaal. Vahel pole need lood isegi maakonnas elavate inimeste jaoks vajalikud. Mulle aga väga meeldib see, kuidas ma saan kirjutada minigustest organisatsioonidest, ettevõtmistest ja inimestest, kes muidu meedias tähelepanu ei saa. See on hästi sulnis tunne, kui pärast loo ilmumist laekub mõnelt onult või tädilt postkasti kiri, milles ta tänab, et nende huvigrupi/sündmute vastu huvi tundsin.

5. Allikad on lahedad
See kattub natuke eelmise puntkiga. Tihtipeale inimesed kirjutavad pärast loo ilmumist või enne selle üle vaatamist, et neile mu artikkel väga meeldib või et olen head tööd teinud. See on hästi tore, kui inimestelt saab positiivset tagasisidet. Vahest on juhtunud ka seda, et mõni vanainimene (keskmine Sakala lugeja) helistab ja tahab kiita või nõustuda mu repliigiga. Isegi kui tahetakse mõne teema üle vaielda, on see tore. Tagasisidet oma tööle saada on hea.

6. Mul on ääretult meeldiv töökeskkond
Ma arvan, et see on üks peamisi põhjused, miks ma senini ei ole nii kergekäeliselt lahkunud ja vahel ise oma tööotsinguid saboteerin. Kõige parem asi Viljandimaal on Sakala ajalehetoimetus. Fakt. Nimelt ma saan kõikide oma kolleegidega väga hästi läbi ja nendega koos töötada on ülim rõõm. Kui meile uus töötaja tuli, nentis ta mingi hetk, et "Uskumatu. Kõik inimesed on toimetuses nii toredad." Ja ausalt, täpselt nii ongi, alates sekretärist ja lõpetades küljendajatega. Ma poleks ise kunagi osanud oodata, et ma kusagile seltskonda nii hästi sobitun. Kõige parem on see, et alati saab nalja ja pealtnäha ei võta keegi elu tõisiselt. Samas ma arvan, et tean, miks me kõike läbi huumori vaatame. Ma tõesti arvan, et seda tööd tehes ei oleks võimalik teistmoodi ellu jääda.

Ma ei hakka siia nimistusse lisama selle töö üleüldiseid häid omadusi, mis on nagunii iseenesest mõistetavad. Ajakirjandus kui neljas võim kujundab ühiskonna inforuumi, vajutab tähtsatele valupunktidele, paljastab ebaõiglust, tõstatab olulisi teemasid ja arutelusid ning annab hääle neile, kes muidu rääkida ei saa. Ajakirjanikul on päriselt võimalik maailma muuta. Loomulikult ajakirjandus ei toimi kõikides riikides ühtemoodi, kuid siin on see minu arust kõik võimalik.

Miinused

1. Ajakirjanikutöö on väga intentsiivne
Ma arvan, et see on selle töö üks kõige problemaatilisemaid kohti. See töö nõuab väga väga palju pühendumist ja viimase pooleteise aasta jooksul on kogu mu muu elu jäänud tagaplaanile. Töö on elus number 1. Mõnel ajal läheb töö väga intensiivseks, mis lõppeb sellega, et ma mingi hetk olen haigusega voodisse maandnud, sest tööstress on mu immuunsüsteemi praktiliselt surmanud. Kõige keerulisemad on nädalavahetuse veebivalved, mil töönädala pikkuseks tuleb 12 päeva. Organismile väga kurnav.
Tööl ei loeta tunde, vaid loeb see, millal artikkel valmis saab. Siis saab koju. Ühest küljest on see väga hea, kuid võib ka juhtuda, et 8-tunnine tööpäev venib kümneseks. Pärast seda töötad veel koduski paar tundi otsa, et lugu valmis saada. Seetõttu peab ajakirjanik olema ülimeisterlik ajaplaneerija. See on üks tähtsamaid oskusi, et selles töös ellu jääda.

2. Ajakirjanik peab olema kogu aeg hästi ärkvel, reibas ja löögivalmis
Ma arvan, et siin peitub ka põhjus, miks väga paljudele inimestele see töö meeldib. See annab tunde, et sa oled elus. Tavaline igapäevane tempo ajalehetoimetuses tähendab päevas ühe uudise kirjutamist. Uudisega tuleb hakata tegelema kohe hommikul pärast koosolekut. Kui uudise teema on võõras, siis enne allikatele helistamist tuleb selle kohta ka lugeda ja uurida. Pärast allikatega telefonis rääkimist või sündmusel kohal käimist tuleb lugu ka valmis kirjutada. Üldiselt peab kõik see juhtuma ühe päevaga, vahel õnneks ka kahega.
See tähendabki seda, et ajakirjanik peab olema kohe löögivalmis esimesest hetkest, väsimust tunda ei tohi. Arvestada tuleb ka muutuvate oludega: vahepeal ei ole mõni allikas kättesaadav või pole nõus kommentaare andma. Siis tuleb uus plaan välja mõelda. Nii tuleb paugutada iga päev. Kui olen näiteks öösel halvasti maganud, tunnen end kurvameelselt või olen halvas tujujus, siis on väga raske tööd teha. Lahinguväljale peab aga olema valmis minema alati. Isegi siis, kui oled öösel viis tundi maganud.

3. Päevalehe ajakirjanik peab teadma kõigest kõike
Vähemalt teoorias. Praktikas see loomulikult nii pole, kuid see oleks ju ideaal. Kindlasti on selliseid inimesi olemas, kuid mina see pole. Kuna ajaleht ei tegele ühe kindla temaatikaga, vaid absoluutselt kõigega, ei ole võimalik saavutada olukorda, kus tunneksin end mingil alal eksperdina. Loomulikult on ka lehes iga ühel täpsemad huvid nagu näiteks majandus või kultuur. Tihtipeale võib aga juhtuda, et hommikul antakse koosolekul teema, millest sa ei tea mitte midagi. Siis tulebki hakata hakata alles n-ö vundamenti valama.
Ühtlasi valdavad mind süümekad, kui ma ei loe läbi kõiki päevakajalisi uudiseid ja arvamuslugusid. Ühest küljest on see jällegi hästi inimlik, kõik ei saagi ju huvi pakkuda. Kuri hääl mu peas aga ütleb, et Alice, sa oled ajakirjanik, sa pead olema kõige ühiskonnas toimuvaga kursis.
Loomulikult ajakirjanikuna töötades hakkavad mingid teemad korduma ning kirjutamisel ja uurimisel tekib vilumus, kuid sellegipoolest sobib selle punkti alla hästi ütlus: "Mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean."

4. Ma tunnen, et see, mida ma teen, ei ole oluline
See on nüüd natuke vastuolus ühe teise eelmainitud punktiga. Minu toimetada on tarbijakülg. Kurb tõde on aga see, et enamik inimesi tarbijakülge ei loe. Kui uudise puhul võin ma otsustada, kas hakkan mingisugust teemat uurima või mitte, siis külg on see, mis peab ilmuma iga nädal. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Nii olengi ma sattunud oluokorda, kus ma raban sisuliselt mitte millegi nimel. Külg ilmub, kedagi ei koti. Alusta järgmise nädala küljega. Ja tööta nii lõputult. Samal ajal ei anna ülemus ega ka mitte keegi teine selle kohta mingit tagasisidet. Selline töötamise viis tõmbab aga väga kõvasti motivatsiooni alla. Loomulikult pole tarbija ainus teema, mida eriti ei loeta. Samamoodi teeme nalja ka kultuuri- ja arvamuskülgede kohta. Paraku on mingid teemad, mis lugejaid vähem tõmbavad.

5. Allikad on nõmedad
Kuigi enamik inimesi, kellega tööalaselt kokku puutun, on toredad ja asjalikud, leidub ka mitte nii kenasid inimesi. On allikaid, kes viskavad telefonitoru ära,  ei anna oma valdkonna kohta kompetentseid vastuseid, on ülbed ja üleolevad ning eeldavad minuga automaatselt rääkides, et ma teen loos faktivigu ja väänan nende sõnu. Sellised tõrvatilgad meepurgis aeg-ajalt siiski teevad tuju halvaks. Kahjuks on meie ühiskonnas üleüldine kuvand ajakirjanikust üsna negatiivne. Rumalad kirjatsurad. Tasub ainult loota, et selline mõtteviis aja jooksul väheneb.

6. Töökoht on depressiivses Eesti väikelinnas
Kõige suurem miinus, mille tõttu tahan ka töökohta vahetada. Ma olen väsinud Viljandist ja Viljandi on väsinud minust. Tahan töötada kusagil, kus on elu. See on aga omaette pikem teema, millest kavatsen eraldi halapostituse kirjutada.

Aga kas ma kahetsen, et selles ametis tööle hakkasin? Ei, see on olnud mu elu parim otsus. Päriselt.

pühapäev

kes ütles, et lihtinimestel pole supervõimeid? näiteks minu supervõimeks on teha halbu valikuid elus. konstantselt.

loogiline

ma olen alati nagu natuke vihanud seda, et Ted Robini juurde tagasi läks. mismõttes läks ta tagasi, kui kolm viimast hooaega on hoolikalt arendatud Barney ja Robini suhteliini??

aga vahepeal on elus asjad vist hästi lihtsad. nüüd ütles ema mulle niimoodi. ma ise pole selle peale mõelnud, aga see oli tõesti hästi loogiline. kelle juurde siis veel?

minerva

mulle tuli meelde üks asi.

Muuseumis: "Vaata, see siin on jumalanna Minerva."
"Ja see tema kõrval - on see ta mees?"
"Ei, Minerva ei abiellunud - ta oli tarkusejumalanna"

ma prindin selle välja, raamin ära ja naelutan seinale. ma kogu aeg pettun meestes. huvitas, kas asi on minus või nendes? küllap ikka minus, aga hea on mõelda, et neil on midagi valesti.

kas tööjumalanna oli ka olemas? ma olen nüüdseks peaaegu kolm kuud ajakirjanikuna töötanud ja peamiselt ainult tööjumalannat kummardanud. ja sellel ei paista lõppu olevat.

viimane kord

kõik on jälle siin unustuse hõlma vajunud. imelik on kirjutada teadmisega, et keegi otseselt ei loe.

nii palju on muutunud vahepeal. see on kõik nii teistmoodi, et vahel tekib küsimus, kas see on üldse minu elu või kellegi teise oma.

ma käisin ungaris suvel. kõige viimast korda ja enam tagasi ei lähe. elus on asjadega selline naljakas asi, et tihtipeale me ei tea, millal on viimane kord. näiteks kui ma lõpetasin kunagi sulgpallitrennis käimise, siis ma ei läinud teadlikult viimasesse trenni. tol hetkel, kui ma jooksin mööda väljakut, et palli teisele poole võrku saada, ma ei teadnud, et see on minu kõige viimane kord. elu lihtsalt läks nii, et ma rohkem samme ülikooli spordihoone suurde saali ei vedanud. samamoodi ma ei teadnud, millal oli viimane kord, kui ma istusin sõpradega õnne tänava korteris, suitsetasin vesikat ja vahtisime halbu telesaateid. (sitaks kurb!) hullult sürr on niimoodi asjadest mõelda.

samamoodi on nüüd ka temaga. ta ei tule enam mitte kunagi eestisse. seega austria lennujaamas head aega soovides jäi see tegelikult viimaseks korraks, kui ma üldse teda nägin. lihtsalt nii nii imelik on mõelda, et tolles hetkes ma ei teadnud, et see on viimane kord, kui ma näen teda. ma olen täiesti kindel, et ma ei kohta teda päriselt mitte kunagi enam. aga nii on hea ja kerge.

kaks hinge ei saanud kokku.

"kuidas sa saad nii rahulik olla," küsis ema. ma ei teagi. võib-olla on asi selles, et ma olengi seest surnud. või lihtsalt vahel on mõned asjad elus nii etteaimatavad, et nende juhtumine lihtsalt ei suuda hämmastada. jah, ma ei teadvustanud austria lennujaamas, et see on viimane kord, aga selle lõppemine oli kuidagi väga selge. vahest lihtsalt tead.

kui ma saaks valida, kellesse armuda, siis ma oleksin kindlalt tema valinud. hea, lihtne, turvaline. aga paraku ei saa valida.

samas ma arvan, et paremini ei saakski enam olla. mul on hullult kerge olla seest, sest ma tean, et ma ei raiska enam enda aega. lisaks sellele ma olin nagunii harjunud üksi olemisega. nüüd olen samamoodi üksi edasi, lihtsalt teistsuguse suhtestaatusega.

kuidas leida enesele sobiv spordiklubi

ma olen nüüdseks töötanud Viljandis rohkem kui pool aastat. alates augustikuust oli mul plaanis minna trenni. noh... praegu on märtsikuu ja ma ostsin oma esimese kuukaardi. kohaks sai valitud üks väike Viljandi spordiklubi, peamiselt asukoha tõttu. Viljandis on ka MyFitness, kuid see on küll lähedal mu kodule, kuid kaugel töökohale. töö aga lõpeb mul väga erinevatel aegadel, see võib juhtuda nii kell 19 kui 17. lisaks sellele pidin ma vaatama erinevate klubide treeningute tunniplaane, sest jõusaalis ei oskaks ma peale jooksulindil jooksmise mitte midagi teha. niisama marki täis tegema minna pole ka mõtet vist.

spordiklubi välja valitud, hakkasin lähemalt uurima nende treeningute tunniplaani. mõndade treeningute juures oli kirjas: "algajale". ahaa, see vist peakski olema minule. samas oli sellise märkusega ainult mõned treenigud, ülejäänud mitte. kuna ma pole ikka mitu aastat regulaarset trenni teinud, leidsin, et igasse trenni koha pea ees vist joosta pole mõtet. bodypumpi treeningus ma arvatavasti lihtsalt ägiseks maas.

igatahes otsustasin kirjutada spordiklubi kontaktisikule. kirjutasin talle kirja, kus seletasin, et ostsin esimest korda pääsme nende spordiklubisse, ning küsisin, millised treeningud sobivad pigem algajatele ja millised edasijõudnutele.

päris ausalt, sellist kirja kirjutades ma ootasingi umbes sellist vastust, et jõutrennid on pigem edasijõudnutele ja näiteks algajate zumba on mõeldud trenniga alustavatele inimestele. hehee, hoopiski mitte. sain hoopis teistmoodi vastuse.

kirjale vastati kiirelt, kus öeldi, et selleks, et mulle treeningut soovitada, peab ta teadma minu vanust, kehakaalu ja treeningulisi eelistusi (kas mulle meeldivad tantsulised trennid, jõutreening või hoopis jooga).

tohoh. ausalt, ma ei tea, kas nii on kombeks teha, aga ma pole päris kindel, kuidas on võimalik inimese treenituse aste ära otsustada ainult vanuse ja kaalu põhjal. et noh jah, kui ma oleks 100-kilone naisterahvas, siis ta võiks vist tõesti öelda, et ma pole eriti tugeva füüsisega. oleks siis veel pikkust ja kaalu küsinud, oleks kuidagi loogilisem olnud. aga ausalt, ei julge vaielda, ei ole ekspert, lihtsalt kuidagi naljakas.

martin ei suutnud ka järgmisel päeval selle üle lõõpimist jätkata ja kirjutas mulle kirja:

trenni ma ikkagi ei jõudnudki, sest mingisugune taud võttis mu korralikult rajalt maha. veetsin terve neljapäev surmahirmus voodis ja ootaisn, et olemine läheks paremaks. noh, natuke läkski, aga haige olen endiselt.

ahjaa, ma siiski otsustasin nendele küsimustele vastata, et puhtalt huvi pärast teada saada, mis nad vastu kostavad. mulle vastati: olete noor inimene, lisakilosid pole, tulge proovige kõike!
nojah, tore küll, aga vastust ma oma küsimusele ikka ei saanud. suva need kilod, võhma pole mul sellegipoolest üldse. egas ma muidu poleks seda kirja kirjutanud, kui jõuaksin kõiki treeninguid kaasa teha. aga mis seal ikka, eks ma siis lähen nendesse rasketesse jõutrennidesse surema. (kui ma kunagi üldse terveks saan)