ma mõtlen tegelikult iga päev sellele, et võiks blogida. miks ma ei blogi? ma ei tea. peamiseks põhjuseks on vist see, et ma arvan, et mitte kedagi ei huvita see, mida ma kirjutan. kuigi, õigupoolest see polegi ju nii oluline. isegi kui üks inimene loeb neid ridu võib asjaajamise lugeda kordaläinuks.
ma olen elus hetkel sellises olukorras, kus ma ei tea, mis edasi saab. ÜLDSE. jah, ma lõpetasin kooli. jah, ma läksin tööle. aga midagi peab ju edasi tegema? ma tahaksin minna edasi õppima, aga ma ei ole otseselt mitte milleski hea. ülikooli kõrvalt saab teha tööd ainult poole kohaga. ma ei julge töölt ära tulla, äkki ma ei leiaks isegi poole kohaga normaalset tööd. mis siis saab, kui ma saan teisegi kraadi, aga sellest pole kasu midagi? aga – ma ei taha ju elu lõpuni grammatikavigu parandada.
lisaks sellele olen ma uute asjade proovimises kohutavalt ebakindel. ma ei tea, kust see madal enesehinnang tuleb, aga üldse midagi proovides on minu esimeseks mõtteks see, et ma ei saa ju hakkama. näiteks ma ei julgenud kooli ajal minna isegi üritustele piletirebijaks, sest ma kartsin, et äkki ma ei saa hakkama ja teen midagi valest. praegu mõtlen küll, et oleks pidanud lihtsalt minema ja tegma palju rohkem asju ülikooli ajal. karm tõde, mida ma varem ei adunud, on see, et töötades lihtsalt nendeks asjadeks aega pole. rutiin imeb su igapäevaselt endasse ja sellest pole pääsu.
aga.
head asjad on ka juhtumas. juba see pühapäev istun ma lennukisse ja lendan oma armastuse juurde. terveks nädalaks. ungari, tšehhi ja natuke austriat. ma tahaks juba, et see hetk oleks käes.
ma olen armunud sellesse laulu. ja paljudesse teistesse lauludesse. aga just see teeb mind väga õnnelikuks.
No comments:
Post a Comment