halva huumori rubriiki kuuluvad naljad

mina: mis sa arvad, kas ma olen kaalus juurde võtnud?

tema: hmm, ma arvan küll.

mina: issand jumal, martin, sa ei tohi nii naisterahvale öelda! kuidas sa ei tea sellist asja, kui sul on olnud umbes 500 tüdruksõpra?

tema: ei tohi? hmm... võib-olla seepärast nad kõik mind maha ongi jätnud.



ei ole vaja millegi pärast muretseda, me ei tülitse ega solva üksteist. me lihtsalt suhtlemegi nii omavahel. #ebaterved

söön halvaks läinud viinamarju

... ja mõtlen samal ajal igasuguste asjade peale.


ma mõtlen tegelikult iga päev sellele, et võiks blogida. miks ma ei blogi? ma ei tea. peamiseks põhjuseks on vist see, et ma arvan, et mitte kedagi ei huvita see, mida ma kirjutan. kuigi, õigupoolest see polegi ju nii oluline. isegi kui üks inimene loeb neid ridu võib asjaajamise lugeda kordaläinuks.

ma olen elus hetkel sellises olukorras, kus ma ei tea, mis edasi saab. ÜLDSE. jah, ma lõpetasin kooli. jah, ma läksin tööle. aga midagi peab ju edasi tegema? ma tahaksin minna edasi õppima, aga ma ei ole otseselt mitte milleski hea. ülikooli kõrvalt saab teha tööd ainult poole kohaga. ma ei julge töölt ära tulla, äkki ma ei leiaks isegi poole kohaga normaalset tööd. mis siis saab, kui ma saan teisegi kraadi, aga sellest pole kasu midagi? aga – ma ei taha ju elu lõpuni grammatikavigu parandada.

lisaks sellele olen ma uute asjade proovimises kohutavalt ebakindel. ma ei tea, kust see madal enesehinnang tuleb, aga üldse midagi proovides on minu esimeseks mõtteks see, et ma ei saa ju hakkama. näiteks ma ei julgenud kooli ajal minna isegi üritustele piletirebijaks, sest ma kartsin, et äkki ma ei saa hakkama ja teen midagi valest. praegu mõtlen küll, et oleks pidanud lihtsalt minema ja tegma palju rohkem asju ülikooli ajal. karm tõde, mida ma varem ei adunud, on see, et töötades lihtsalt nendeks asjadeks aega pole. rutiin imeb su igapäevaselt endasse ja sellest pole pääsu.

aga.

head asjad on ka juhtumas. juba see pühapäev istun ma lennukisse ja lendan oma armastuse juurde. terveks nädalaks. ungari, tšehhi ja natuke austriat. ma tahaks juba, et see hetk oleks käes.




ma olen armunud sellesse laulu. ja paljudesse teistesse lauludesse. aga just see teeb mind väga õnnelikuks.

ma leidsin uue vana laulu

ma sattusin sellesse Youtube'i musta auku. ma mõtlen selle all seda, kui Youtube hakkab mulle soovitama täiesti suvalisi videosid.
niisiis. leidsin Youtube'ist emopoisi väljasurnud kanali. videod aastatest 2006 ja 2007. appi! kusjuures, seda oli tõesti natuke veider vaadata. videodes olevad inimesed on ju elusad ning tunduvad nii siin ja praegu, kuid tegelikult see kõik toimus väga ammu. kommentaarid ja üleslaadimised ilmatuma ammusest ajast - kõik sellel kanalil on välja surnud. viimane video oli lisatud 4 aastat (varsti 5) tagasi.

emopoisil tundus olevat sarnane muusikamaitse põhikooli Alice'iga, sest seal on palju punk ja alternatiivroki lugusid, eriti palju blink 182. ja välja tuli midagi uskumatut - blink 182-l on mingisugune väga vana lugu nimega "What went wrong", mida ma mitte kunagi kuulnud pole. ma olen ülimalt imestunud seetõttu, et arvasin teadvat kõiki blinki lugusid vanemast ajast. uuemaid albumeid ma pole enam kuulanud, olen sellest bändist välja kasvanud. aga näed, ma üllatun iga päevaga. nagu ma aru saan, pärineb see 2001. aastal välja antud albumist "Take Off Your Pants and Jacket". tegu on Tom Delonge'i isikliku akustilise looga.


ei miskit erilist. aga seda kuulates täitus mu väike süda siiski soojusega, sest osake minust jääb alati armastama crappy punk rock'i.

sain korraks sule kätte

kui ma käisin ülikoolis, puutusin päris palju kokku kirjutamisega. õigupoolest, see oligi vist põhiline tegevus lisaks materjalidele tuupimisele. kirjutada tuli esseid, referaate, arvustusi, arutlusi, bakalaureusetöö.
lisaks sellele kirjutasin pärast teatriskäimisi vahepeal arvustusi. tegelikult ma pole siiamaani aru saanud, kas ma oskan kirjutada või mitte. vahepeal ma olen mõne oma kirjatükiga päris rahul, kuid vahepeal on selline tunne, et ma olen jälle seitsmendas klassis ja kirjutan esimest korda kirjandit. hullult keerulised identiteedikriisid selle koha pealt.
sain paar nädalat tagasi toreda võimaluse kirjutada ajalehte filmiarvustuse. kusjuures, see on esimene kord, kui mul palutakse ajalehte kirjutada. päris, käegakatsutav paberist ajaleht. aukartust äratav. loomulikult ei öelnud ma selle küsimise peale ei, idiootne oleks keelduda, kui keegi kandikul nii toreda võimaluse annab – mine tasuta kinno ja ütle(kirjuta) mõni sõna nähtu kohta. väljendit "mõni sõna" võib siinkohal üsna tõetruult võtta, sest ruumikest anti selle arvustuse jaoks kõigest 1000–1500 tähemärki(tühikutega). uskuge mind, see on väga vähe! reaalsusekontrolliks toon välja, et eelmise lausega sai täis natuke üle tuhande tähemärgi. ja ma ei ole veel tegelikult mitte midagi tarka öelnudki! vot selline aevastus on see filmiarvustus. filmiarvustus ilmub peaaegu igal nädalavahetusel laupäevases lehes. kui ma ei eksi, siis iga neljapäev tuleb välja uus film.
filmiks osutus Steven Soderberghi uusim märul "Logani õnn". kui keegi ei tea seda režissööri (ma ka ei teadnud), siis võin targalt lisada, et temalt pärinevad Oceani-filmid ja stripparifilm Channing Tatumiga. ma arvan, et sellest piisab. selleks, et end selle filmimehe käekirjaga enne natuke kurssi viia, vaatasin esimesed Oceani-filmid ka ära. miks ma neid varem polnud vaadanud?? ülimalt lahedad ja stiilsed filmid. peaosalisteks alati jalustrabavad Brad Pitt ja George Clooney, muide viimase puhul on tegemist ka Martini male celebrity crush-iga. filmi lühisünopsis: tipptasemel tehnoloogia ja oskustega kurikaelad eesotsas Danny Oceaniga lähevad Las Vegase kasiinot röövima. eriti lahe oli esimene film, sest lõpus selgub, et tegelikult oli Danny motiiv röövimiseks kaunis ootamatu.
"Logani õnn" oli samuti lahe. sai nalja, kõmakat ja mürakat.
mulle film meeldis ja kojujõudes tulistasin kohe mõnuga 3000 tähemärki Wordi kirjapaberile. häda oli nüüd selles, et sellest kolmetuhandest tähemärgist pidi saama tuhat. ahastades võtsin muudkui lauseid ja lõike ära, lõpuks jäidki alles hädised 1500 tähemärki, kus ma endaarust suurt mitte midagi öelda ei saanudki. aga hea küll, arvustus sai valmis, poole kolme paiku öösel maandus mu pea rahulolevalt padjale.
järgmine päev öeldi toimetusest ka, et täitsa tore arvustus ja lühidalt asju kokku võtta ongi keeruline. juhtus aga see, et reklaamijõud olid tugevamad kirjasõnajõust ja minu tore filmihüüatus lehte ei mahtunudki. pole hullu, oligi hea soojenduseks.

seejärel sain võimaluse kirjutada teatrilavastusest. arvustamiseks sain lavastuse "Nagu Soomes, aga veel parem". žanrimäääratluselt tegu kontorimuusikaliga. lühisünopsis: seitse noort inimest üritavad luua äpi, mis lahendaks inimeste kõik probleemid. loo arenedes tuleb aga välja, et igal ühel endal neist on palju sügavamad probleemid. jämedalt kokkuvõtteks siis teemaks tehnoloogia ja selle mõju inimsuhetele. Ugala avas oma hooaja kahe lavastusega: sellega, ning lisaks veel Pepaljajevi tantsulisfüüsilise lavastusega "Primavera Paunveres". "Primavera" oli superlahe, palju energiat, jõudu ja tantsu. vägagi nauditav elamus.
seejärel läksime töökaaslasega vaatama kontorumuusikali. noh, egas midagi muud selle kohta öelda polnudki, et igav oli. laval kogu aeg midagi toimus, aga see ei viinud asja edasi. etendus oli aeglane ja veniv. tegelikult oli aga minu hing täis kurbust, sest ma tundsin, et nüüd ma ei oskagi mitte midagi kirjutada selle tüki kohta. kehva teatritüki tunneb hästi selle järgi ära, et ta kipub väga kiirelt ununenma. kodus järgmine päev arvustust kirja pannes tõdesin, et väga palju enam meeles polegi. kes ütles millal mida? kellele? mis laulud? miks?
igas mõttes oli selle kirjatüki kirjutamine keeruline. kui filmiarvustuse puhul oli mul probleeme mahust üle minemisega, siis nüüd oli raske maht üldse täis saada.
lisaks sellele on mul üldse mingi kala selle kritiseerimisega. ma tunnen, et ma tahan anda asjale õiglase hinnangu, kuid teisest küljest ma ei taha kedagi solvata. või noh, mis õiglusest me kunsti puhul üldse saame rääkida, kõik on ju subjektiivne. tihtipeale, kui mulle lavastus pole meeldinud või ma pole sellest aru saanud, tunnen ma, et aga äkki on asi minus? nagu selgi korral. äkki oligi tegu millegi äärmiselt sügavaga, millest minu pea lihtsalt kinni ei võtnud?
negatiivselt kritiseerimisest – ma tunnen, et mina olen üks väike anonüümne diletant ja ei saa minna ütlema aastaid teatrikoolis õppinud ja end harinud inimestele, et see mis sa tegid, oli tegelikult paras jamps. aga tegelikult täpselt selline vabadus mul on öelda teatriarvustuses.
milline minu arvustus tuli lõpuks? mina ei olnud rahul. tuligi välja selline korralik koolikirjand. ma üritasin näha nii palju head kui võimalik. aga ülesehituselt kippus ta lõpuks ikkagi olema natuke nagu sisukirjeldus ja ümberjutustus. rääkisin ka negatiivsest poolest, aga proovisin seda teha väga põhjendatult.
VÄRSKENDUS:
eeloleva kirjapanekust on möödas umbes neli päeva. vahepeal on samast lavastusest ilmunud kaks arvustust, kus oli palju huvitavaid mõtteid, kuid ka nonde kriitikute arvates polnud tegu just kõige parema lavastusega.
see aga viis mind ühe järgmise mõttelõngani. nimelt, mis toimub suurte loojate peades? kui adekvaatselt nad suudavad oma loomingut hinnata? muidugi, taaskord kordan, et kunstis on kõik subjektiivne ja siin asju meetri ja sekundiga mõõta ei saa nagu spordis. aga no räägime siin üldistatult. et näiteks on lavastus, millele on üldsuse poolt tulnud üsna negatiivne tagasiside, antakse mõista, et ei olnud just kõige õnnestunud lavastus. mida sellisel juhul need loojad mõtlevad? kas nad enda arvates on ikkagi kogu aeg teinud midagi täiesti suurepärast ja lihtsurelikud lihtsalt ei mõista seda? või nad siiski ka ise loomeprotsessi käigus tunnevad, et kurat, no pole päris see.
need mõtted ja küsimused tekkisid mul eelkõige selle arvustatava "Nagu Soomes..." lavastuse põhjal ja ka ühest varasemast teatrikogemusest. nimelt, käisin eelmine sügis vaatamas ühte lavastust, mille üks kriitik tegi täiesti maatasa. no ikka andis verbaalselt korralikult peksa. mina olin lugenud arvustust enne etenduse vaatamist, aga sellegipoolest otsustasin minna. ma ei tea, kas mind oli mõjutanud kriitiku pahameele puhang, aga lavastus oli tõepoolest äärmiselt kehv. igav, piinlik ja nõme. muideks, ma pole veel varem näinud, et inimesed etenduse jooksul lausa lavaesise kaudu (muudmoodi ei saanud) etenduselt põgenevad.
seega, tuleb tunnistada, et suures osas mina kriitiku arvamustega nõustusin. aga sellega asi ei lõppenud. lavastuse loojad kirjutasid arvutusele omapoolse vastuside. ei nõustutud kriitiku teesidega, solvati teda mõne leebema sõnaga ja öeldi, et sellese teosesse pandi kogu oma hing. vot umbes sealtsamast mul see eelnevalt sõnastatud küsimus tekkiski. kuidas saab nii olla, et kui üks asi on enamiku arvates ebaõnnestunud, selle loojad seda ei näe ja tunnevad, et neile tehakse ülekohut? kas siin on nii suur armastus loomise ja oma töö vastu või suutmatus oma mõningaid äpardusi näha? või ikkagi kõik taandub sellele, et tegu on kunstiga ja arvamused ongi erinevad? kusjuures minu arust sellest pole hullu midagi, kui vahepeal mõni asi(kunstiteos) natuke untsu läheb ja head tagasidet ei saavuta. kellel meist ei lähe vahepeal asjad oma töös viltu? ma töötan ajalehetoimetuses ja teen kogu aeg vigu. mõnikord saavad need parandatud, mõnikord mitte. muidugi on siinkohal natuke labane võrrelda keeletoimetamist suure kunsti loomisega, aga ma loodan, et mu põhimõte on arusaadav.
kuidas selle kehva lavastuse kriitik versus lavastajad sõnaheitlus lõppes? kriitik kirjutas nende vastusele uuesti vastuse: kui te pole valmis negatiivseks kriitikaks, siis tuleks oma loomingut teha ainult valitud ringkonnale. küllap see nii vist ongi.

istun Viljandis kohvikus, kohv on joodud ja minu mõtted kirja pandud. veebivalve jätkub. hääd laupäeva!

sammud täiskasvanu elu poole

minu praktika/töö ajalehetoimetuses sai läbi. kaks viimast päeva sain tööl olla üksinda, korralik proovilepanek. loomulikult endiselt tuli sisse vigu, kuid mitu pead on ikka mitu pead. lehte minevad uudised olid korrektsed.

tegelikult oli minu elu juunikuus veel selline, et mul polnud õrna aimugi, mida ma oma elukesega edasi teen. otsustasin, et praegu ma magistrisse ei lähe. ma tahan kindlasti kõrgharidust (tuletan siinkohal meelde, et baka on üldjuhul siiski veel poolik kõrgharidus), aga mitte praegu. ma lihtsalt tundsin, et see ei ole mitte ühestki otsast õige. ja miks ma peaksin tegema midagi sellist, mis üldse õige ei tundu? ma arvan, et peamiseks põhjuseks oli siin see, et ma tahan päriselt nüüd ise jalad alla saada - ise tööl käia, raha teenida, arveid maksta. olla täielikult täiskasvanu. kogu ülikooliaja toetasid mind ema ja sugulased rahaliselt. ja mul on sellest nii küllalt! küllap seepärast ma ei tahtnudki veel kohe otse magistrisse minna, sest ma oleks teadnud, et siis oleks see asi samas rütmis edasi jätkunud. teiseks, pean ma üldsegi eneses selgusele jõudma, kas teatriteadus on täielikult minu jaoks. kuigi, praegu tundub küll, et ikkagi on, sest ma hirrrrmsasti igatsen teatris käimist. enam ma ju võileivahinnaga pileteid ei saa. seega, nüüd polegi ma mitu kuud teatris käinud, väga kurb.

igatahes, tegin mina siis otsuste, et kooli ma ei lähe ja otsin tööd. loomulikult tahaksin ma juba mingisugust normaalsemat tööd, mitte lihtsalt klienditeenindus- või koristustööd. ma ei suutnud seda ise ka uskuda, aga minu murele oligi päriselt lahendus. sealsamas, ajalehetoimetuses. üks teine töötaja soovis võtta aastaks palgata puhkust, kuid mitte päris töölt ära minna. mina sooviksin aga umbes aastakese töötada enne, kui uuesti kooli minna. ja nii saigi kokku lepitud, et augusti lõpust lähen ma oma toreda töö juurde tagasi. ideaalne!

mure number üks ehk töökoht sai lahendatud. nüüd tuli lahendada mure number kaks, milleks on elukoht. ühikasse ma enam jääda ei saanud, sest minu tudengistaatus on läbi. muide, kuigi ma enam tudeng pole, näitan ma ikkagi mõndades kohtates oma ISIC-kaarti, et soodukat saada, hehe. näiteks, R-kioskist kohvi ostes. mu juudihing on õnnelik isegi 50 kokkuhoitud sendi pealt.
kuigi ega ma vist väga ühikasse minna ei tahtnud ka. see väike ruum hakkas kuidagi ahistama. ja see inimene, kes köögist minu roosimustriga tassi ära näppas, on loodetavasti sellega nüüd õnnelik!

seega, algasid minu otsingud uue elukoha leidmiseks. pärast mõningat päeva tõdesin, et seis on nutune. kinnisvaraportaalides olid kallid ja vales suuruses tühjad korterid. minu jaoks on täiesti uskumatu, et müüakse 18 ruutmeetriseid kortereid. TLC peal on sari, kus ehitatakse laste mängumajasid ka suurema pindalaga. ühesõnaga, kinnisvaraportaalidest polnud mitte mingisugust abi. kirjutasin oma murest ka Facebooki. üle 70(!!!) inimese jagas minu kuulutust. mitu kirja mulle tuli? ÜKS. ÜKSAINUS KIRI. pakuti tuba korterist. hind on ka taskukohane. vahepeal leppisin kokku ka, et lähen ühe töökaaslase korterit vaatama. seega, minu otsingud päädisid kahe pakkumisega. palvetasin, et üks neist sobiks mulle.

üleeile seadsingi sammud Viljandi poole. esimesena läksin vaatama tuba korterist. omanik töötab välismaal ja seega enamik ajast oleks korter tühi. toal iseenesest midagi viga poleks, kui ma oleksin näiteks kass. toas oli lahtikäiv diivanvoodi, riiul ja kapp. kõik. kui ma oleksin sinna elama läinud, pidanuksin tegema oma asjadest karmi valiku, mida võtta ja jätta. kui tuba oleks hea suurusega olnud, võib-olla oleksin isegi selle variandiga nõustunud.

järgmisena läksin oma töökaaslase korterit vaatama. juba uksest sisse astudes ma teadsin, et tahan seda. kõik oli suurepärane. korter on suur, hele ja valgusküllane. ega seal pikka juttu polnud. ütlesin, et loomulikult tahan seda ja paari nädala pärast näeme. mul ei tulnud isegi tol õhtul magama minnes und, sest ma olin liiga ärevil oma uue üürika pärast. ma juba ootan seda, kuidas ma saan sinna varsti kõik oma asjad sisse panna ja iga päev tööl hakata käima. niiet, minu mured leidsid lahenduse. hurraa!

ja paari päeva pärast lähen Ungarisse oma armastuse juurde. seiklused alaku!

mul on kõrgharidus...

ongi kõik. tartu ülikool on lõpetatud. istun hetkel ühikatoas, kirjutuslaua taga ning kirjutan seda postitust suurima kergendustundega.

ma ei suutnud uskuda, et ma olen võimeline ülikooli ära lõpetama. päris ausalt. mul jäi viimasesse semestrisse kuus eksamit ja bakalaureusetöö lõpetamine ning õigupoolest tundus selline ettevõtmine kaunis võimatu. ma mäletan isegi, kui ma helistasin ühel hetkel martinile, oigasin suurest murest ja arutlesin selle üle, kas ma peaksin lisa-aasa juurde võtma, et bakatöö ära kirjutada. sest, noh, aega pole ju! aga mul on vist ikka mingisgused kaitseinglid kuskil olemas või ma lihtsalt ise olen piisavalt kohusetundlik, kuid lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. isegi paremini, kui ma oleks osanud oodata.

bakalaureusetöö sai kaitstud hindele B. B nagu banaan. B nagu väga hea. B nagu jumaltänatudagooniaonläbi. olen rahul. ma otsustasin, et kaitsmisele minnes ma ei sea endale mitte ühtki eesmärki, vaid lepin tõsiasjaga, et asjad lähevad nii, nagu nad lähevad. mina lihtsalt annan endast parima ja vaatan, mis saab. ja saigi see, et kõik laabus suurepäraselt.

mis hinnaga sai ülikool lõpetatud? alates märtsikuu lõpust sai minust koopamees. ma lihtsalt istusin oma koopas ja kirjutasin. ainus aeg, kui ma ei õppinud, oli siis, kui ma viieks päevaks ungarisse martinile külla läksin. kuid juba lennukiga tagasisõites istus minu õlal kuradike, kes sosistas mulle kõrva, et alice, sa ju ei jõua oma asjadega valmis.

seega sai see kool lõpetatud pärast piinarikast kahte kuud kodus istumist. ainsad kohad, kus ma käisin, olid kool, raamatukogu, pood ja kodu. kõik. mitte midagi muud minu elus ei toimunud. siinkohal võiks küsida, et ah mis sellest sinu kirjanduse bakakraadist? mõttetud pehmed teadused, millega mitte midagi nagunii ei tee. las igaühele jääda oma arvamus. aga minu arvates on üks tähtsaimaid asju selle juures, et ma suutsin midagi kätte võtta ja selle ära teha. suutsin kolme aastaga ära lõpetada ja mitte jääda stoppama. ma arvan, et just see eneseteostuse tegur ongi siinjuures oluline. vahet pole, kas tegu on oxfordi ülikooliga, tartu ülikooliga, kunstikooliga või räpina ainduskooliga - tähtis on see, et sa suutsid selle ära lõpetada. sa suutsid selle läbi teha algusest lõpuni. küllap iga üks mõistab seda, kes on sellise etapi läbinud. hää tunne on.


tänaseks olen nädal aega töötanud ajalehetoimetuses korrektorina. tegelikult võiks öelda, et siinpuhul on tegemist minu päris esimese tööga. varasemalt olen olnud nõudepesija, ettekandja, tehasetöötaja ja palju muud. aga see pole ikkagi päris see. nüüd ma päriselt lähen tööle ja tunnen, et ma teen kellegi heaks midagi. et minust sõltub mingite asjade käekäik. kuigi kogu selle suure masinavärgi juures on vist minu panus tunduvalt vähemtähtsam võrreldes muude asjadega, on ikkagi tore tööl käia. töö on huvitav, hariv ja laiendab silmaringi. kuna ma pean iga päev lugema läbi meeletult palju uudiseid väga erinevatel teemadel, siis saab tarkus ainult tulla. näiteks olen ma sel nädala uudiseid lugenud eesti esimese lipu õmblemisest, loomade hingeelust, hyundai viimasest mudelist, uute erinevate kohtade avanemisest, väga palju jalgpallist, ilmast ja nii edasi ja nii edasi. töökaaslased on kõik samuti väga toredad ja sõbralikud. tegelikult juhtus juba esimesel päeval ka väike apsakas, aga kõik laabus.

elu on ilus.

mis selle kuradi raamatu nimi oli???

kas teil on ka vahepeal olnud selline tunne, et midagi on minevikus juhtunud, aga sa pole päris kindel, kas see juhtus päriselt, sest sellest pole mitte mingit tõestust enam alles?

mul on viimasel ajal olnud päris unetud ööd. ühel järjekordsel sellisel ööl, kui mulle sõba silmele ei tulnud, kargas mulle täiesti suvaliselt pähe üks vaimukas noorsooromaan, mida ma kunagi lugenud olin. see on lugu ühest noorest tagasihoidlikust teismelisest kutist, kellele tuleb külla tema läti(leedu?) sugulane, kes talle hirmsasti närvidele hakkab käima. sellest käivitub kogu lugu. ülejäänu on ääretult humoorikas võtmes eneseirooniline jutustus ühe noore inimese eneseotsingutest, enda koha kinnistamisest sotsiaalses hierarhias, jamadest tüdrukutega, sõpradega, õega ja loomulikult tüütu lätlasest sugulasega. tegin, mis ma tegin - ma ei suuda mitte kusagilt seda lugu leida enam. ma ei tea, kas see oli noorsoomaan, järjejutt, kellegi lühike blogipostitus või mis iganes nupuke. igatahes ma mäletan, et ma lugesin kunagi seda lugu. see oli hirmus naljakas ja tol ööl ma järsku tundsin, et tahan jubedasti seda uuesti lugeda.

lugu ise oli selline hästi mõnusalt irooniline ja eneseülenaerev, hea ja ladusa stiiliga. lisaks sellele oli peategelasel introverdist parim sõber, kes peaaegu mitte kunagi ei rääkinud. ühel päeval peategelane isegi kartis, et ta sõber on hakkanud narkotsi tegema või midagi, sest ta oli tavatult palju (rohkem kui 4 lauset päevas) rääkima hakanud. lisaks sellele meeldis talle oma sõbraga käia Viru keskuses emosid mõnitamas(???) järelikult on lugu pärit kuskilt 2008-2010 aastast, kui emode subkultuur noorte seas võidutses. jutt emodele läks sellest, et lätlasest sugulane ütles, et ta tahab sinna "Viiiiru keskusesse tšillima minna".
õõh, mul on meeles mingid suvalised väiksed detailid loost, aga mitte piisavalt suured, et seda lugu ennast üles otsida. lisaks sellele oli seal veel mingi teema sellega, et peategelasele meeldis oma parima sõbra õde, aga ta ei osanud oma kohmetusest mitte ühtegi lähenemiskatset teha. ja äkki keegi oli kunagi lapsepõlves kaevu ka kukkunud???

see ajab mind hulluks. ma tean, et ma olen kunagi seda lugenud, aga ma ei suuda mitte kuidagi seda lugu leida. ma ei saanud ju seda ise välja mõelda. sel juhul olen ma a) skisofreenik või b) lapsgeenius, kes suutis 13aastaselt nii laheda romaani välja mõelda. kumbki neist pole eriti realistlik variant. ausalt, ma oleks valmis kas või seda imelikku hüpnotiseerimisvärki proovima, et selle teose nimi teada saada. ma tean, et see on kindlasti kusagil mu alateadvuses olemas, aga ta lihtsalt ei tule ette. brain, pls.

keegi ei tea selle raamatu nime? ma olen hulluks läinud? okei, vist küll.